Läätsesupp kookospiimaga

Olen seda suppi juba mitu aastat valmistanud, aga kunagi pole jõudnud selleni, et retsept blogisse kirja panna. Nüüd võtsin end lõpuks kokku:) Retsept ise on inspireeritud Kolme Sibula restorani menüüs olevast läätsesupist, aga on aja jooksul juba päris palju muutunud.
Kõige parem oleks, kui valmistad supi päev enne söömist või kasvõi pool päeva varem, sest supis olevad maitseained tahavad aega, et seista ja maitsestuda.

3 sl oliivõli
1 kuhjaga tl jahvatatud koriandrit
1 kuhjaga tl fenkoliseemneid
1 kuhjaga tl jahvatatud kaneeli
1 kuhjaga tl paprikapulbrit
0.5 tl punast karripastat
0.5 tl tšillihelbeid (kui soovid vürtsisemat suppi)

1 peenelt hakitud suurem sibul
1-2 peenelt hakitud küüslauguküünt
1 peenelt riivitud porgand
peotäis värsket koriandrit (ainult varred)
1 sl tomatipastat

800 ml vett
200 ml kreemist kookospiima
2 dl punaseid läätsesid
1 purk (400 g) kikerherneid koos vedelikuga
1 tl soola
1 tl fariinsuhkrut

Serveerimiseks
laimisektoreid
peotäis värsket koriandrit (ainult lehed)
maitsestamata jogurtit

Energiapallid

Hästi lihtsad valmistada, maitsevad hästi ja kasvõi paar pallikest toidukordade vahepalana põske pista annab mõnusa energialaengu ja jõu edasi toimetada :)

Sellest kogusest saab umbes 40 pallikest.

2.5 dl kiirkaerahelbeid
1.5 dl kookoshelbeid
1 sl tšiiaseemneid
1 dl linaseemneid
2 sl vedelat mett
1 tl vanilje ekstrakti
3-4 kuhjaga sl maapähklivõid
100 g hakitud tumedat šokolaadi

Valmistamine
Sega kõik koostisosad kokku. Kui maapähklivõi ja/või mesi on paksemapoolne, kuumuta neid potis väiksel kuumusel, siis ta muutuvad nad vedelaks ja on lihtsam massi hulka segada. Pane segu umbes pooleks tunniks külmkappi ning siis mätsi käte vahel sellest väiksed pallikesed. Säilita külmkapis.

Lehtkapsa krõpsud

Need jubetervislikud krõpsud meeldivad vist peaaegu kõigile :) Igatahes kui mõnele toorelt lehtkapsas ei maitse, siis krõpsudena söövad ka need inimesed seda hea meelega.
Kõige mõnusam on niisama näksimiseks neid teha, aga väga efektne on kasutada ka muude toitude kaunistamisel, salatist praeni.

Vaja läheb:

lehtkapsast

toiduõli

soolahelbeid

Rebi lehtkapsa lehed varte küljest lahti, et saaksid sellised suupärase suurusega tükid. 

Pane ahjuplaadile, nirista või pritsi üle toiduõliga ja sega õrnalt, et lehed saaksid ühtsaselt õliga kokku. Aga vaata, et õli ka liiga palju ei saaks, sest siis ei lähe nad küpsedes krõbedaks, vaid jäävad nätsked ja niisked. 

Puista peale soolahelbeid ja küpseta 150-kraadises ahjus umbes 15 minutit. Küpsetamise aeg võib olla erinevatel ahjudel erinev. Seepärast jälgi hoolikalt, et saaks õrnalt krõbe, aga ei läheks kõrbema (mis võib väga äkki juhtuda). 

Lase krõpsudel jahtuda ja naudi terviseks.
Võid soolahelveste asemel ka tavalist soola kasutada.

Porgandipirukas

Porgandipirukas on üks minu lemmikuid. Varem ma tegelikult suur pirukafänn pole olnud, kui rääkida sellistest klassikalistest väikestest pirukatest. Aga peale seda, kui sain maitsta Rohujuure kohviku porgandipirukaid, olin ma täiesti võlutud, ja sõltuvus tekkiski. Siis hakkasin mõtlema, et peab ju olema võimalik ise ka maitsvat porgandipirukat teha. Esimene katsetus läks aia taha, ei maitsenud pooltki nii hästi kui ma ootasin. Siis juhtus nii, et tuli sõbranna külla endatehtud pirukaga ja see oli väga-väga maitsev. Sain temalt juhtnöörid ja nüüd on mul oma kindel retsept, milles ei pea kunagi pettuma :) 

Vahel olen teinud siin ka väikseid muudatusi, näiteks vahetanud üks-kaks porgandit pastinaagi vastu välja - lisab pirukale mõnusa maitsenüansi.

1 kg porgandeid
4 muna + 1 muna pealt määrimiseks
1.5 dl majoneesi
paar peotäit hakitud rohelist sibulat
1 tl soola
1 sl suhkrut
natuke pipart
500-600 g lehttaigent

Herne-porgandihautis

Minu ema tegi suviti alati sellist täitsa klassikalist herne-porgandihautist, mille söömine on nii helge ja positiivse emotsioonina mulle meelde jäänud. Nüüd, kui ämm tõi suure kotitäie herneid (nagu vanastigi kuskilt kes-teab-kelle põllult korjatud :P), meenus see retroroog ja otsustasin kohe järele proovida. Kuna jahu ja piima maakodus parasjagu polnud, küll aga oli kitsepiima ja riisijahu, tegin omad asendused ja edaspidi enam teisiti proovida ei tahagi. Nii hernemagus ja mõnus söök, mis kõlbab näiteks kala kõrvale lisandiks, aga väga hästi ka täitsa omaette roana.

600-700 g puhastatud herneid
500 g porgandeid
70 g võid
5 dl kitsepiima
2 kuhjaga sl riisijahu
1,5 tl roosat soola
Näpuotsatäis jahvatatud pipart

Valmistamine
Lõika porgandid umbes herne suurusteks kuubikuteks ja hauta neid pannil keskmisel kuumusel paari supilusikatäie võiga umbes nii 5 minutit. Siis lisa herned ja jätka hautamist umbes 10 minutit.
Samal ajal keeda valmis jahukaste. Selleks sulata potipõhjas ülejäänud või. Tõsta pott korraks tulelt ära, sega hulka jahu ja seejärel piim. Nüüd pott tagasi tulele ja sega kuni keema tõusmiseni. Keeda 3-5 minutit, maitsesta soola ja pipraga ning vala valmis kaste herne-porgandisegule. Ongi valmis!

Sügisene purgisupp

Purgisuppi pole ma ka kunagi varem teinud, nüüd äkki muutus see mõte aga väga ahvatlevaks, et mõne kuu pärast, kui värsked Eesti aedviljad on juba otsas, võtan ma oma kapist mahedatest juurikatest isetehtud purgikese.
Panin sinna kõike, mida hetkel kapis oli :)
Ahjaa, ja sellise toorainete koguse peale läheb vaja umbes 6-7-liitrist potti pluss lisaks veel ühte 3-4-liitrist. Aga kellel on, siis kõige mugavam on seda teha ühest eriti suures potis, see tähendab siis umbes 10-liitrist potti. Juurviljad on värskena suuremad, keetes maht väheneb ja lõpuks saab nendest kogustest kokku ühe suure 6-liitrise potitäie suppi. Kui sul nii suuri potte pole, vähenda koguseid. Natuke sõime seda värsket suppi muidugi kohe ära ja siis jäi järgi nii palju, et saime 450-milliliitriseid purke 9 tükki.
Purki läheb ainult juurviljadest keedetud supp, aga kui hiljem purgi avad, siis lahjenda seda veega (võid teha lahjenduse 1:1, aga või ka vähem vett panna, et saada tummisem supp) ja lisa kindlasti keedetud kartulit ja mõnda endale meelepärast liha.

Tervelt röstitud lillkapsas

Põhimõtteliselt sõin ma peaaegu terve selle lillkapsa üksi ära. See vist ütleb kõik :)
Juba ammu oli mõttes soov röstida lillkapsast ahjus ja justnimelt tervet lillkapsast, et ta serveerides ka efektne välja näeks. Seda retsepti nägin blogis siljafoodparis.blogspot.com ja tunduski kohe täpselt see, mida proovida tahan. Hea et proovisin :)
Mõned tähelepanekud ka. Kui sa ei soovi veini keetmise ajal kasutada, asenda see köögiviljapuljongiga. Sel juhul ära meresoola kasuta, sest puljong on tavaliselt juba isegi soolane.
Lillkapasa lõppmaitse oleneb päris palju sellest, millist veini kasutad. Kui on tugevama ja spetsiifilisema maitsega vein, on ka kapsas pärast selline. Soovitatav oleks kasutada pigem mingit hästi kerget ja õhulist veini, mis ei käiks teistest maitsetest väga üle.
Kui lillkapsast peale keetmist potist välja tõstad, ole hästi ettevaatlik, sest lillkapsas on juba pehme ja õisikud võivad lihtsalt katki minna. Ega sellest muud hullu polegi kui et kaubanduslik välimus pisut kannatab. Maitse on ikka hää!
Paku seda kapsast näiteks mõne liharoa kõrvale, väga hästi sobib kala ja kana.

1 lillkapsas
4 dl kuiva valget veini
1 dl extra virgin oliivõli
3 sl meresoola
poole sidruni mahl
30 g võid
1 sl tšillihelbeid
1 sl suhkrut
1 loorberileht
2-3 sl võid
peotäis riivitud parmesani

Valmistamine:
Pane vein, oliivõli, meresool, sidrunimahl, või, tšillihelbed, suhkur, loorberileht ja umbes 2 liitrit vett potti ning lase keema tõusta. Keera kuumus väiksemaks, lisa lillkapsas ja jätta pott sedasi umbes 20 minutiks vaikselt podisema kuni lillkapsas on noaga katsudes pehme. Aegajalt võid kapsal külge keerata, et ta ühtlasemalt küpseks.
Tõsta lillkapsas ettevaatlikult potist välja, nõruta keeduveest kuivemaks ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi. Rösti ahjus 240 kraadi juures 30-40 minutit kuni lillkapsas on pealt ilusti pruunistunud, kohati isegi must.
Pusita peale võitükid ja riivitud juust ning serveeri kohe.

Pärlkuskussi salat

See mõnus salat sobib ideaalselt söömiseks eraldi roana, aga väga hästi ka prae kõrvale lisandiks. Täidises võid vabalt improviseerida ja maitse järgi midagi ära jätta või lisada. Kindlasti sobib siia sisse veel hakitud paprika, oliivid, mais, herned, kurk, kikerherned, praetud kanatükid jm - kas just kõik korraga :) aga paari-kolme kaupa küll.

400 g pärlkuskussi
veidi oliivõli
soola ja pipart
40 g münti
40 g peterselli
170 g kirsstomateid
1 väike punane sibul
pool väikest sidrunit

Basiilikuhummus

Kui panna kokku pesto ja hummus, siis saab sellise mõnusa maheda määrde, mida süüa leiva, saia, kuivikute või millega iganes. Hommikusöögiks või vahepalaks võikut teha või ka veinilauale näksimiseks.

200 g india pähkleid
3 küüslauguküünt
30 ml külmpressitud oliivõli
1-2 potti basiilikut
1 purk konserveeritud kikerherneid (400 g)
pool sidrunit
soola-pipart

Valmistamine:
Pane köögikombaini kõigepealt küüslauguküüned ja purusta nad nii peenikeseks kui võimalik. Siis lisa pähklid ja jätka purustamist kuni saad väikeste terade ja tükkidega massi, aga mitte päris jahu. Nüüd lisa õli, basiilikulehed (kui üks põõsas pole väga suur või lehed väiksed, võid kasutada kahte potti, et liiga väheks ei jääks), nõrutatud kikerherned ja pool nende vedelikust, poole sidruni mahl ja riivitud koor. Purusta kõik ühtlaseks massiks. Maitsesta soola ja pipraga ja kui vaja, siis lisa ka sidrunit veel. Kui määre on liiga tugev, võid lisada veel kikerherneste vedelikku, et oleks hea pehme määrida. Ja kui teed määrde näiteks päev varem valmis, võid ka arvestada, et ta muutub külmkapis paksemaks, seega võib juba alguses teha ta veidi vedelama.

Karulaugupesto

Kui pesto oli valmis saanud ja avasin köögikombaini kaane, ahhetasin vaimustusest. Olin just saanud endale uue lemmikvärvi! Nii ere ja värske roheline, lihtsalt pakatas energiast ja värskusest. Maitse ja veelgi rohkem see teadmine, millise tohutu vitamiinipommiga ma just maiustamas olen, paitas kõiki meeli veel ekstra topelt. Niisiis, siin on ühe suure C-vitamiini doosi retsept. Ahjaa, karulaugu võib traditsioonilisema pesto tegemiseks välja vahetada basiiliku vastu või siis teiste põnevate maitsete katsetamiseks noorte nõgese- või naadilehtede vastu. Aga võid ka erinevaid taimi kokku panna ja teha ühe segapesto:)

Spinati banitsa, Bulgaaria rahvusroog

Banitsa on Bulgaaria rahvusroog, mida süüakse enamasti hommikusöögiks. Maitseb hästi nii soojalt kui ka külmalt. Traditsiooniliselt koosneb see fetajuustu- ja munasegust, mis on laotatud kihiti filotainaga ja ahjus mõnusalt krõbedaks küpsetatud. Traditsiooni järgi tehakse seda pirukat tihti just aastavahetuse pidustusteks ning siis peidetakse selle sisse õnnetalismane (näiteks münte või sümboolseid kujukesi, mis on iseenesest kummaline, sest nii võib hamba ära murda:)), tänapäeval on hakatud paberile kirjutatud ja fooliumi sisse pakitud õnnesoove piruka sisse peitma.
Igatahes on tegu ühe lihtsa ja väga maitsva pirukaga. Mina lisasin veel ka spinatit, mida samuti Bulgaarias vahel tehakse, aga võib ka ilma selleta teha.

Grillitud spinati-juustusaiad

Grillitud juustusaiad on väga vana ja paljudes erinevates riikides populaarne söök. Niiöelda kaasaegsed juustusaiad olevat pärit USA-st 1920-ndatest aastatest, kus need said Suure Depressiooni ajal eriti populaarseks just oma lihtsuse ja odavuse tõttu - saiaviilu peale pandi juust, soojendati juustu sulamiseni ja valmis ta oligi. Umbes 1960-ndatel lisati juustu peale veel teine saiaviil ja tekkis niiöelda burgeritaoline juustusai. Täna on hakatud tegema sellest lihtsast juustusaiast igasuguseid erinevaid variantsioone, et tuua juurde põnevaid maitsenüansse. Lisatakse liha, juurvilju ja kastmeid.

Et teha ühest juustusaiast imehea juustusai, tuleks jälgida kahte lihtsat, aga olulist asja. Esiteks tuleb saiadele määrida pehmet võid nii, et see kataks kogu saia pinna. Ja teiseks tuleb leida see õige kuumus, et juust kindlasti ära sulaks ja saiad muutuksid välispinnalt veidi krõbedaks ja pruunikaks, aga ei jõuaks veel kõrbema hakata.

Spinati-juustuburgerid ehk lihtsuses peitub võlu!

Need burgerid on tõeliselt maitsvad ja puhtalt mõte nende tervislikkusest paneb kõhu rõõmust nurruma:) Spinat ja juust sobivad täpselt nii hästi, et väga palju muud sinna burgerisse lisada polegi mõtet. Naudi neid kartulipudru kõrvale või pane leivale-saiale (soojendatud pitasai sobib hästi).


5 burgeri jaoks läheb vaja:
300 g külmutatud hakitud spinatit
80 g peenikeselt riivitud emmentali juustu
2 muna
20 g riivleiba
soola, pipart
teravat tšillikastet või cayenne'i pipart

Valmistamine:
Sulata spinat ja nõruta vedelikust. Kui soovid protsessi kiirendada, pane spinat madalal kuumusel pannile ja kuumuta kuni spinat on sulanud ja vesi aurustunud. Pane spinat segamiskaussi, lisa riivitud juust, munad ja riivleib ning sega ühtlaseks. Maitsesta näpuotsatäie soola ja pipraga. Vormi käte vahel 5 lamedat pätsikest. Pane burgerid eelnevalt vähese õliga kuumutatud pannile ja küpseta keskmisest väiksemal kuumusel kummaltki poolt 4-5 minutit. Valmis burgeritele tilguta peale paar tilka teravat tšillikastet või hästi natuke cayenne'i pipart.

Peedi ja kitsejuustuga lahtine pirukas, lisaks pestot, mustsõstart, ricottat ja muud hääd kraami

400 g soolast muretainast või liivatainast
400 g keedetud peeti
3 sl mustsõstramoosi
2 sl oliivõli
30 ml likööri
2 tl kuivatatud tüümiani
250 g ricotta kohupiima
3 muna
200 g 10% hapukoort
soola, pipart
110 g pehmet ilma koorikuta kitsejuustu
3 sl pestot

Valmistamine:
Sega madala põhjaga kausis moos, õli, liköör ja tüümian. Lõika peet umbes 0.5 cm paksusteks ratasteks, laota moosisegu hulka nii, et kõik tükid saaksid seguga kokku ja lase umbes 30 min neil seal seista.
Suru tainas küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele.
Sega eraldi kausis ricotta, munad ja hapukoor ning maitsesta soola ja pipraga.
Vala ricottasegu koogivormi, laota ühtlaselt peale peedi tükid ja nirista ka järele jäänud moosimarinaad ühtlaselt pirukale. Viimasena pudista näppude vahel peale väiksed juustutükid ja aseta teelusikaga pestot väikeste tükikestena ühtlaselt kogu pirukale.
Küpsega 190-kraadises ahjus 30-40 minutit või kuni pealt on juustutükkide tipud pisut pruunikaks läinud ja pirukat liigutades ei ole täidis enam vedel. Enne serveerimist lase vähemalt 15 min jahtuda ja taheneda, et lahti lõigates pirukas ära ei laguneks. Väga hea on pirukas ka veel järgmisel päeval.
Pildil on pirukas tehtud suurele ahjuplaadile ja kasutatud topeltkoguseid.

Brüsseli kapsad õunasiidris

Brüsseli- ehk rooskapsad on minu jaoks suhteliselt uus avastus. Pole neist kunagi midagi erilist arvanud kuni nägin Marju blogis Tassike ahvatlevat tutvustust ja sealt tekkis uudishimu, et peab järgi proovima. See on jälle üks selliseid toite, mis mul juba mitu kuud järjekorras oma korda ootas. Kusjuues värskeid brüsseli kapsaid ei olegi nii lihtne leida! Käisin pikemat aega poes nii ringi, et lihtsalt igaks juhuks viskasin juurviljaletile rooskapsapilgu peale, aga no ei leidnud. Ja kui kapsad käes, on ülejäänu kõik juba lihtne. Siin on Marju retsepti järgi tehtud brüsseli kapsaste retsept. Aga päris kindlasti saavad need armsad, väikesed, krõmpsuvad kapsakesed minu toidulaual tihedamaks külaliseks ja proovima peab igasuguseid erinevaid variatsioone!